Sandra Nuut

Projects:

Making Public and Publics: Art Publishing in Context * Dear Friend * Windows displays for Tallinna Kaubamaja * Jane Jacobs * Chamber

Writings:

Lõpetades kunstiülikooli (pandeemia tingimustes). Intervjuu Eesti Kunstiakadeemia Portfolio Café ekspertidega * Dear Friend 13 * Kirjutada = kujundada * One Playground * Väikekirjastajate kohtumine * Dear Friend 1 * Koolide koolis tuleb õpetada ellujäämist * Kohtumispaik * Signaalid perifeeriast: killud graafilisest disainist * Fairs, Masses, Artist Books and Politics * Objektid lähenevad
* * *

Kirjutada = kujundada

James Langdon: „Olen huvitatud kirjutamisest kui uurimisviisist. Kirjutamine on loominguline võimalus midagi teada saada, millegagi suhestuda.“

James Langdon on vabakutseline graafiline disainer, kirjutaja ja kuraator, kes elab ja tegutseb peamiselt Berliinis. Ta õpetab ka Karlsruhe disainikõrgkoolis kommunikatsioonidisaini ning annab külalisõppejõuna loenguid, juhendab seminare ja töötubasid mitmetes kunstikõrgkoolides, nagu näiteks Arnhemi Werkplaats Typografie, Maastrichti Jan van Eycki akadeemia ja Stockholmi Konstfack. Jaanuaris pidas ta Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna kutsel Tallinnas loengu ja juhendas töötuba.

Langdon on olnud mitmete ettevõtmiste algataja. Birminghami omaalgatuslikus nüüdiskunsti projektiruumis Eastside Projects kujundas ja toimetas ta aastatel 2008–2018 ka trükiseid. 2013. aastal asutas Langdonrändava tulevikudisainikooli (School for Design Fiction), kus keskendutakse narratiivile, selle võimalustele disainiprotsessi osana. James Langdon on teinud mitmeid väljapaistvaid kuraatoriprojekte, näiteks Amsterdami Stedelijki muuseumis koos Werkplaats Typografie tudengitega tehtud lavastus kuulsa disaineri Norman Potteri (1923–1995) teose „Ikarose uurimine“ („In:quest of Icarus“) põhjal. Inglise disaineri Potteri loomingu uurimine ja mõtestamine on ka tema doktoritöö osa. Langdon on teinud kaastööd disainiväljaannete The Serving Library, mille juured on visuaalkultuuri ajakirjas Dot Dot Dot (2000–2010), Bricks from the Kiln ja Revue Faire.

EKA avalikul loengul rääkis Langdon ekstreemsetest juhuslikest graafi­lise disaini näidetest, kus sisu ja vorm on omavahel seotud tehniliselt, materiaalselt või näitlikult, vastandudes graafilises disainis valitsevale arusaamisele, et vorm on seotud sisuga. Üks paljudest näidetest, millega disainer seda vaateviisi illustreeris, oli kammsaba-piiritaja lennukiiruse ja trükise trükkimisprotsessi ühildamine. 

Esimese kunstihariduse saite maalikunsti alal. Kuidas leidsite graafilise disaini? 

1990. aastate teisel poolel õppisin maalikunsti, kuid juba oma õpingute lõpul teadsin, et ei soovi jätkata maalikunstnikuna. Graafilises disainis võis tol ajal leida maali mõjusid, näiteks inglise graafilise disaineri Chris Ashworthi töödes, kelle esteetika sarnanes sellega, mida mina tegin maalijana.1 Siit sai alguse minu huvi graafilise disaini vastu. Mõned minu sõbrad, kellega koos õppisin, olid kunstnikena edu saavutanud ja koostöös nendega sain minagi kujundustöid.

Olete mitmel korral käsitlenud kunstnikuraamatut. Kas ja kuidas on see väljendusviis 1990. aastate lõpust muutunud?

Kahe viimase kümnendi jooksul on kunstnikuraamat ja monograafia žanrina kokku sulanud. Trükise tegemine-kujundamine ei ole kuskil kasumlik tegevus. Kirjastamine on teisenenud ning mõned kunstkäsitöö vormid on juba kadunud. Trükise tehnilised standardid on aga kõrgemad kui kunagi varem. Kasvanud on vabakutseliste disainerite roll. Neid on praegu rohkem kui varem ning nad saavad ise valida, millise projekti ette võtavad ja kellega koostööd teevad, seda nii kunstnike kui ka institutsioonide poolest. Nad ei sõltu oma disaineritöös otseselt enam kirjastusest või mõnest teisest organisatsioonist.

2019. aastal avaldas Rollo Press teie raamatu „Karl Nawrot. Mõtterännakud“ („Karl Nawrot – Mind Walks“). Prantsuse graafiline disainer Nawrot kujundas trükise ning teie kirjutasite teksti. Nawroti loomingus on nii tüpograafiat, illustratsioone kui ka abstraktseid graafilisi kompositsioone, seda kõike ühendab aga arhitektuuriesteetika ja -tunnetus. Milline oli teie koostöö? Mida ootate üldse koostöölt?

Mul on tõesti olnud mitmeid pikaajalisi koostööprojekte. Olen veendunud, et mu parimad tööd on sündinud kellegagi koostöös. Karliga oleme teinud väiksemaid trükiseid 2011. aastast peale. 2013. aastal korraldasime Birminghami projektiruumis Eastside Projects näituse. Mina kirjutasin lühikese sissejuhatava teksti ja Karlile see meeldis. Pärast seda on Karl palunud mul kirjutada oma näituste tarvis. Ta tundus soovivat, et arendan välja kirjutusviisi, kuidas tema töödest distantsilt rääkida. Oleme arutlenud palju selle üle, mis on teda mõjutanud. Seejärel kujutlesin karaktereid ja stsenaariume, mille kaudu tema teosed võiksid ilmneda. Ikka nii, et ma ei kirjutaks temast kui konkreetsest kunstnikust, indiviidist. Planeerisime seda „suurt raamatut“, Rollo trükist, mitu aastat ning lõpuks sain kokku meie koostöö jooksul tehtud märkmetest põhinarratiivi.

Ka kuulus inglise disainer Norman Potter2 on olnud kaua teie huviväljas. Kuidas on Potteri pedagoogitöö teie õpetamisviisi mõjutanud? 

Norman Potter oli õpetajana väga problemaatiline figuur. Tal olid väga kõrged ootused disainile kui kultuurilisele tegevusele ja tähenduste allikale. Tean, et ta muutis paljude tudengite elu – inspireeris neid tohutult. See on midagi, mille poole peaks iga õpetaja pürgima. Ma imetlen teda. Ta oli väga nõudlik ning võis olla üsna ükskõikne nende suhtes, kes tema vaateid ei jaganud.

Ühes ettekandes olete maininud, et Potter, kelle loomingut ja tööd oma doktoritöös käsitlete, ei oleks teid oma biograafiks valinud. Millest selline arvamus?

Potter oli ise väga täpne ja jõuline kirjutaja. Selle tõsiasja tõttu on temast niiviisi kirjutada, et sellel oleks sügavam tähendus, väga keeruline. Ma ei kirjuta temast kui ajaloolane või traditsiooniline biograaf, vaid olen valinud tema kunstile lähenemiseks subjektiivse viisi. Ma kirjutan alati esimeses isikus. Inimesed, kes Potterit tundsid, on mind selle eest ka kritiseerinud. Kuulan kriitika ära, isegi nõustun sellega, kuid just sellise lähenemise kaudu õpin ise rohkem ka selle kohta, millest kirjutan. Just see motiveerib mind ennekõike.

Mis iseloomustab huvitavat, lugejat inspireerivat kirjutist?

Autori enesekehtestamise viis. Mõnedel inimestel on kaasasündinud võime luua keelest midagi erakordset. Neid olen ikka imetlenud. Mina nende hulka ei kuulu, minu kirjatööl on otsene seos minu disainitööga. Olen kirjutamisest huvitatud seetõttu, et see on mulle loominguline viis midagi teada saada, millegagi suhestuda.

Mida mõtlete teksti ja kujundamise otsese seotuse all?

Teatud väljaannete, kirjastamisvormide puhul toimivad tekst ja selle kujundus ainult siis, kui moodustavad dialoogi: kujundus täiendab kirjutamist ja vastupidi. Teksti ja kujunduse on sel juhul üsna sageli teostanud sama inimene. Näiteks Edward Tufte3 on läinud selle ideega vahest kõige kaugemale. Ta on väitnud, et kõik tuleb esitleda didaktiliste argumentide kaudu ning sobitada igal kõrvuti asetseval leheküljel. Ma hindan seda, kuid leian, et see on liiga pretensioonikas. Kui hakkasin kirjutamist oma töö osana tõsisemalt võtma, siis kirjutasin esialgu alati InDesignis ehk üritasin kirjutada ja kujundada samal ajal. Nüüd eelistan need protsessid lahus hoida.

1 Chris Ashworth on oma töödes kasutanud fragmenteerimis- ja kollaažitehnikat. Ta oli 1997. aastast muusikaajakirja Ray Gun ja hiljem pildipanga Getty Images loovjuht. 

2 Norman Potter töötas 1960. aastatel õppejõuna Londoni kuninglikus kunstiülikoolis ning hiljem Lääne-Inglismaa kunstikolledži ehituskoolis. Kogu karjääri jooksul võitles ta konservatiivse haridussüsteemiga. 1968. aastal osales ta koos oma tudengitega senise haridussüsteemi vastases protestiliikumises. Potter on kirjutanud disainivaldkonda mõjutanud raamatu „Mis on disainer?“ (1980), kus on peatunud eetikaküsimustel ehk sellele, miks ei tohi disainer tegutseda vaid tööstuse huvdes.

3 Edward Rolf Tufte (1942) on Yale’i ülikooli statistika ja infotehnoloogia emeriitprofessor. Tema informatsioonidisaini ja andmete visualiseerimise alased käsitlused on rahvusvaheliselt teedrajavad.

Avaldatud kultuurilehes Sirp 3. aprill 2020.

* * *