Sandra Nuut

Projects:

Acting Things VIII – Silent Negotiations by Judith Seng * Behind the Curtain * Making Public and Publics: Art Publishing in Context * Dear Friend * Windows displays for Tallinna Kaubamaja * Jane Jacobs * Chamber

Writings:

Kuidas ehitada graafiline disaini haridust? * Dear Friend 33 * Kas ainult definitsiooni küsimus? * Dear Friend 22 * Lõpetades kunstiülikooli (pandeemia tingimustes). Intervjuu Eesti Kunstiakadeemia Portfolio Café ekspertidega * Dear Friend 13 * Kirjutada = kujundada * One Playground * Väikekirjastajate kohtumine * Dear Friend 1 * Koolide koolis tuleb õpetada ellujäämist * Kohtumispaik * Signaalid perifeeriast: killud graafilisest disainist * Fairs, Masses, Artist Books and Politics * Coat Story * Objektid lähenevad
* * *

Kuidas ehitada graafiline disaini haridust?

Juunikuus lõpetavad Eesti kunstiakadeemia rahvusvahelise graafilise disaini magistriõppe esimesed kaheksa tudengit. Selle planeerimine algas 2018. aastal, esimesed magistriõppe üliõpilased alustasid 2020. aasta sügisel. Nüüd on Kanuti gildi keldrisaalis programmi lõputööde näitus „Vaikus pärast vara­valget“ („Silence After Early Hours“), kuhu on koondatud noorte graafiliste disainerite projektid ja muud disainist lähtuvad tööd.

Graafilise disaini magistriõppest, õpetamise ja õppimise põhimõtetest ja esimese lennu kogemustest vestlesid õppekava juht Sean Yendrys, magistriprogrammi esimese aasta üliõpilane Oliver Long ja värske lõpetaja Paula Buškevica. Vestlust juhtis graafilise disaini osakonna õppejõud Sandra Nuut.

Sandra Nuut: Miks valisite graafilise disaini magistriprogrammi just Eesti kunsti­akadeemias? 

Sean Yendrys: Olen pärit Kanadast, õppinud disaini ja filmi ning magistrikraadi omandasin graafilise disaini alal Ameerika Ühendriikides Yale’i ülikoolis. Õpingute järel töötasin kaheksa aastat mitmes graafilise disaini stuudios, seejärel tegin vabakutselise graafilise disainerina koostööd kunstnike, arhitektide ja kuraatoritega. Selleks et oma vabakutselise elu ja praktikat toetada, olen töötanud New Yorgis Parsoni disainikooli Uues koolis ja õpetanud kõrgkoolides, näiteks Bergeni kunsti- ja disainiakadeemias, Vermonti kunstikolledžis ja Concordia ülikoolis. Eesti kunstiakadeemiasse jõudsin, kui olin kolinud New Yorgist Berliini ja kui minu tee ristus EKA graafilise disaini osakonna juhataja Indrek Sirkliga. Esialgu kutsus Sirkel mind osakonda pooleks semestriks õpetama ja hiljem uuris, kas oleksin huvitatud töötama magistriprogrammiga. Siin ma nüüd olen.

Paula Buškevica: Mina olen pärit Lätist ja olen õppinud skulptuuri Šotimaal Aberdeenis Gray kõrgemas kunsti­koolis. Kaks aastat pärast skulptuuriõpingute lõppu ja residentuurides osalemist avastasin EKA graafilise disaini magistri­programmi. Mulle meeldis selle veebileht – viis, kuidas õppekava kirjeldati ja millist keelt selleks kasutati. Ise olin siis tegev ühe projektiruumi visuaalse näo loomisega. Korraldasime projektiruumi koos Aberdeeni kooli kursusekaaslastega. Mind huvitas koos töötamine ja EKA graafilise disaini programm paistis õige koht, kus oma huvi edasi arendada.

Oliver Long: Mina olen Ühendkuningriigist Essexist. Õppisin graafilist disaini bakalaureuseõppes Kingstoni ülikoolis. Lõpetasin õpingud 2014. aastal ning järgmised seitse aastat töötasin graafilise disainerina Londoni asutustes. Sellest viimased kaks ja pool aastat olin arhitektuuri assotsiatsiooni (Architectural Association) kõrgkooli graafiline disainer. Teadsin Sean Yendrysi, Rosen Eveleigh’, Laura Pappa töid juba varem. Näiteks jõudsid minuni kunstnike ruumi Eastside Projects lendlehed, mida kujundas Rosen Eveleigh. Sean Yendrys esitles AA koolis raamatut, kus oli kasutanud üheksat paberit, juhtusime pikemalt vestlema. Olin väga huvitatud magistriõppest ja soovisin ennast siduda millegi täiesti uuega. Mind võlus idee sedalaadi õppest, kus minu osalus on tähtis ning kus saan kujundamises kaasa rääkida. Enne siia tulekut osalesin iseorganiseerunud koolis Evening Class.

Kas programmi uudsus teid ei hirmutanud? 

Buškevica: See tegi programmi pigem ahvatlevaks.

Long: Mul oli väike ootus, et ehk EKA magistriprogramm erineb teiste kunsti­kõrgkoolide omadest. Eestis õppimine on odavam.

Nii et õppe maksumus on teile tähtis? 

Long: See muudab õppe ligipääsetavamaks. Näiteks õppimine Londoni kuninglikus kunstikolledžis (RCA) on hullumeelne, sest sealse õppemaksu maksmisega tekivad suured võlad. Siinne õppemaks arvestab inimestega, kellel ei ole just palju raha. See on väga hea.

Kunstiakadeemia magistriprogrammiga alustati 2020. aastal. Sean, kas ütleksid palun, kuidas sa magistriõppe kava välja töötasid? Millised olid põhiideed? 

Yendrys: Eeldan, et üks põhjusi, miks mulle tehti ettepanek hakata tööle õppekava juhina, oli asjaolu, et paljude bakalaureuseõppe üliõpilaste töödest, mida mina olin juhendanud, kasvasid välja lõputööd. Olen oma üliõpilasi püüdnud juhendada niiviisi, et nad saaksid aru, mis ennast eelkõige huvitab ja siis selle põhjal arendavad välja oma teosed. Viisin Kanadas läbi omaalgatuslikku suvekooli „Kool, park“ („A School, A Park“). Suvekool sai alguse sellest, et tundsin tüdimust ja väsimust haridusasutustes töötamisest. Ma ei olnud õnnelik ja mulle ei meeldinud sealne õppekeskkond. Kui said kutse luua ise uus magistriprogramm, mõtlesin kaua, kas ikka tahan seda ametlikus institutsioonis teha. Siiamaani maadlen selle mõttega.

Õppekava keskne idee on, et keskmes on üliõpilane, tema huvi ja väljundite pakkumine. Lähtume ideest, et graafiline disain ei ole suletud valdkond, vaid see liigub eri sfäärides, seda saab asetada mitmesugusesse konteksti ja graafiline disain on sihitud avalikkusele. Graafiline disain annab kõigele legitiimsuse ja näo. Neid ideid tahtsin ka õppekavas rakendada. Õppekava kokkupaneku juures on ka väga palju asjaajamist, see tuleb sobitada õigesse vormi. Seniajani tegeleme sellega, kuidas esialgsed mõtted töösse rakendada.

Kas eri külgi tasakaalus hoides?

Yendrys: Tuleb mõelda, kuidas kasutada institutsionaalset raamistikku, kuidas seda interpreteerida vastavalt meie soovidele ja vajadustele. Mõned aspektid institutsiooni vajaduste juures on kindlalt paigas, näiteks asjaolu, et akadeemias tuleb teha kirjalik lõputöö. Kuid mida see tähendab meie üliõpilastele? Kuidas saada selle nõudega hakkama sellisel kujul, et see on meil õppivatele tudengitele kasulik, mitte ainult nõue ja kirjatükk, mida keegi kunagi hiljem ei loe? Need on aspektid, millega siiani vaeva näeme.

Kuidas oled valinud õppejõud? Kui palju saavad tudengid valikute tegemisel kaasa rääkida?

Yendrys: Õpetamiskoormust jagan eelkõige Laura Pappa ja Rosen Eveleigh’ga. Laura ja Roseni osalus õppekavas on tähtis: inimese ja disainerina on nad väga erinevad. Õppekavas on kesksel kohal disainipraktika ja mida see vastuvõtjale tähendab. Seega on väga tähtis, et ei õpeta üks inimene, vaid mitu. Vajan enda ümber inimesi, kes on minust erinevad. Laura ja Rosen tahavad õppekava teostamisel kaasa lüüa. Vahel juhtub, et kutsume kedagi, kes tudengitele väga meeldib ning kellega nad sooviksid rohkem koostööd teha, teadmata, et see inimene on siin vaid üheks korraks ning teda võib-olla ei huvitagi tagasitulek, sest siin hästi ei maksta ja siia jõudmiseks tuleb reis ette võtta. Seega tuleb kõiki aspekte tasakaalus hoida ning leida neid spetsialiste, kes soovivad osaleda õppekavas kauem ja on siiralt huvitatud, et asjad liiguksid.

Kas tutvustaksid palun üksikasjalisemalt oma seisukohti? Kuidas need erinevad Laura Pappa ja Rosen Eveleigh’ omadest? 

Yendrys: Mu positsioon muutub pidevalt, viimasel kahel aastal olen aru saanud, et ma ei saa enam õpetada nii nagu varem, see on füüsiliselt ja ka mentaalselt võimatu. Huvi ja pinge, millega EKA bakalaureuseõppes õpetasin, suhtumine või tegemise ampluaa ei ole jätkusuutlik. Ei ole võimalik, et ma iga üliõpilasega arendan individuaalselt tema projekte. Mul on ka teisi tööalaseid kohustusi.

Mul on tunne, et kui sa tuled õpetama väljastpoolt institutsiooni, siis näed, et seal valitseb sisemiselt sarnane energia. Väljastpoolt tulija toob aga alati kaasa midagi teistsugust, põnevat. Laura Pappa annab energiat, süstib üliõpilastesse uudishimu. Me mõlemad oleme praktilised disainerid, mulle meeldib tegemisele rõhku panna. Rosen oskab rääkida tööde kontekstist, näeb, kus midagi asetseb, millised on mõjud ja mida on varem tehtud.

Kas üliõpilased saavad kaasa rääkida, keda õpetama kutsutakse? 

Buškevica: Õppekava on olnud äärmiselt paindlik, meid on võetud kuulda, kas või külaliskriitikute osas. Seetõttu on mõnedki soovid täitunud. Kui Berliinis graafiliste disainerite ateljeesid külastasime, siis saime seal valida, kellega tahame kohtuda.

Long: Meil, esimese aasta tudengitel oli nimekiri teemadest ja praktikatest, mida soovisime õppida. Mina näiteks soovisin rohkem teada saada raamatutootmise üksikasjadest. Siis kohtusime graafilise disaineri Dan Solbachiga, kelle ma tõsiselt ette võtsin. Tasakaal, põhiõppejõududele toetumine ja oma ettepanekute tegemise võimalus on väga tervitatav.

Te mainisite Berliini. Igal aastal minnakse õppekavaga seitsmeks nädalaks Berliini, nii on seda tehtud juba kaks korda. Miks just Berliini? Mis seal toimub?

Yendrys: Berliini tõmbab minu suvekooli korraldamise kogemus, selleks et mõneks ajaks eralduda oma õppeasutusest. Selleks et lahti saada rutiinist, tuleb midagi sellist teha. Berliinis saab kohtuda huvitavate erialainimestega ja tutvuda nende tööga nende oma keskkonnas. Ma elan siiani poolenisti Berliinis, tunnen sealseid inimesi ja institutsioone. Seitse nädalat kohalolu erineb nädalapikkusest reisist ka selle poolest, et siis tuleb uues keskkonnas tõesti kohal olla ja hakkama saada. See ei ole ainult külaskäik ja ajaveetmine, vaid kollektiivne töine kogemus, millel on nii häid kui halvemaid külgi. Tänapäeva ülikoolides on suundumus õppetööd mitmes kohas läbi viia, üliõpilastega koos ringi liikuda. Praegu saame Berliini endale lubada, sest oleme Erasmusest tudengitele rahastuse leidnud. Rahalise abita seda ette ei võtaks, sest ei ole loogiline lasta tudengil endal maksta õppekava unistuste eest.

Paula ja Oliver, millised on teie mõtted seoses Berliiniga? Te olete käinud seal kahel aastal ja ilmselt on teil erinevad kogemused.

Buškevica: Unistused baari pidamisest või filmiõhtutest luhtusid, sest oli koroonapandeemia aeg. Mõnes mõttes mulle seal väga meeldis, ma veetsin palju aega parkides. Berliini aja üks tipphetki oli meie kursuse näitus Tiergarteni pargis (https://garden.eka-gd-ma.ee), mida juhendas Manuel Raeder. Berliin pakkus teistsugust keskkonnakogemust. Seal tuli saada hakkama vahendite ja seadmeteta, mis Tallinnas kunstiakadeemias alati käepärast on. Sa oled sinna justkui visatud. Nautisin töökodade otsimist, et teha soovitud asju.

Long: Berliin pakkus väljakutseid, aga seal oli ka väga lõbus. Berliin lähendas meid kursusena. Meil vedas, et kohtusime mitme huvitava disaineriga.

Buškevica: Kunstnike kollektiivi Slavs and Tatars külastamine oli imeline. Ma tihti mõtlen, milliseid e-kirju Sean neile inimestele kirjutab, et nad on valmis meid vastu võtma.

Te mainisite Berliini-õpingute tipphetki. Kas on veel midagi? 

Long: Võib-olla kõlab läägelt, aga see, et maailma eri nurkadest inimesed on ühte ruumi kokku toodud ja kohtuvad Eestis, on imeline. Meie grupp on ebanormaalne perekond. Mulle oli väga eriline graafilise disaineri Linda van Deurseni ettekanne ja võimalus rääkida van Deurseniga näost näkku tema töödest. Samuti nautisin väga Laura Pappa juhendatud projekti, kus me kursusekaaslastega taaslavastasime ühe ürituse.

Milline oli Laura Pappa lähtepunkt?

Long: Laura andis ülesandeks teha koostööd, et luua midagi suuremat, mida üksi ei olda võimeline tegema. 1968. aastal toimusid Põhja-Londoni Hornsey kunstikolledžis protestid, kus tudengid võtsid kooli oma kontrolli alla ja hakkasid ise oma õppekava juhtima. Kogu elu kulges sel ajal koolis: nad koristasid, tegid süüa ja ka magasid seal. Kaks aastat hiljem vändati neist sündmustest film. Mõtlesin, et oleks tore koos oma kursusekaaslastega taaslavastada filmi üks osa. Igaüks pidi looma mõne filmist inspireeritud graafilise rekvisiidi. Üliõpilastööde hulgas oli graafilisi loosungeid, protesti­plakateid ja flaiereid. Me taaslavastasime selle stseeni EKA fuajees, välja kukkus natukene kohmakalt, sest me pole näitlejad. See oli ikkagi väljast toodud idee. Võib-olla mõnele tundus see kohatu ettevõtmine. Minu eesmärk oli meelde tuletada, et üliõpilased on juba ammusest ajast tahtnud ise oma õppetöö üle otsustada, ja kui tähtis on hoolida sellest, mida õpingute ajal teeme.

Minu meelest oli see väga põnev ettevõtmine. Pealtvaatajale ei olnud võib-olla kohe selge, mis EKA fuajees toimub, aga võis aru saada, et see on performance. Sellised aktsioone on meil üldiselt vähe tehtud. Lifti sisenejatel või trepist üles ja alla liikujal tuli siis korraks peatuda. Te lõite olukorra, kus võis tunnetada, et oleme kunstiakadeemias ja et siin on eriline olla. Need EKA inimesed, kes hoolivad kunstiharidusest, mõistsid, millele teie aktsioon osutas. 

Long: Olen mõelnud, mis juhtuks, kui selline ülesanne anda vihastele tudengitele, kes ei ole oma õpingutega rahul. Meie oleme ju väga õnnelikud. Minu soov on see idee viia teistesse koolidesse, et sealsed üliõpilased mõtleksid, mida õpingud neile annavad.

Järgmisel aastal on sul võimalus korraldada graafilise disaini bakalaureuseõppe tudengitele sel teemal töötuba. 

Yendrys: Sa võid valida kõige vihasema grupi.

Mis on sulle meelde jäänud, Paula?

Buškevica: Olen nõus, et oma kursuse­kaaslastelt õppimine on olnud kõige rikastavam kogemus neid jälgides, kui koos midagi teeme. Näiteks andsime Lieven Lahaye ja Else Lagerspetzi juhendatud kirjutamise kursuse tulemusena välja raamatu „Going Somewhere“, kuhu on koondatud meie tekstid. Kujundasime raamatu koos Otso Peräsaariga. Oli huvitav, kuidas Otso võttis juhtimise enda kätte ja ma jälgisin tema tööd, õppisin tema valikutest. Samamoodi võib rääkida loengusarjaprojektist „Graafilise disaini konfabulatsioonid“ („Graph­ic Design Confabulations“). Igal teisel nädalal lõime koos kaastudengi Björn Gieseckega graafilised visuaalid loengute voogedastusele ning selle käigus õppisin, kuidas kasutada voogedastustarkvara ja kuidas teha otseülekannet. Olen saanud katsetada eri rolle. („Graphic Design Confabulations“ on võrguloengusari, mida kureerib Rosen Eveleigh. Vestluste käigus heidavad esinejad kõverpilgu graafilise disainile, püüdes ümber mõtestada ala normatiive ja praktikaid. Siin tõstetakse esile praktikaid, mis leiavad aset valdkonna servaaladel püüdega disaini mõistet laiendada. – S. N.) Tegime ka projektiruumi „Onn“. Tagasi vaadates oleksime võinud seda palju rohkem kasutada. See oli maagiline ruum, kus võisime „hullu panna“. See oli EKKMi õuel paiknenud garaaž, kus tegutses Lugemiku raamatupood, praeguseks on see lammutatud. Tipphetk oli ka meie teine workshop graafilise disaineri Bart de Baetsiga, kuigi selgus, et kellelegi ei meeldi see trükis, mille selle käigus tegime. Mulle küll meeldib. Seda ühistegevust võib nimetada ühenduspunktiks. Protsess oli suur segadus, paberid igal pool laiali, aga energia oli hea. Meie reis Narva koos disaineri Maki Suzukiga oli samuti eriline. See oli reis, kus kohtusime magistriõppe esimese kursusega.

Paula, sa oled üks esimesi üliõpilasi, kes sellel õppekaval lõpetab, osaled ka lõputööde näitusel. Räägi oma lõputööst ja ka näitusest.

Buškevica: Meie lõputööde näitus on mõneti performatiivne: see on nädalapikkune retk, millest kõik osa võtame. Meile on antud aeg ja ruum üheks nädalaks ja miks mitte kasutada see ära ja teha midagi, mida tõesti tahame teha. Meil on ka programm, mis hoiab näitust koos. Mõni meist kavatseb teha trükiseid, mõni korraldada töötubasid, kooslugemisi ja performance’eid. Meil on ka platvormid, millega oleme viimasel kahel aastal tööd teinud, näiteks raamatukogu ja raadio. Eks lõpptulemus selgu tegemise ajal. Kindlasti on seal ka baar, mis on avatud iga päev kella 17–19. Loodame, et huvilised leiavad meid üles ja tahavad meiega suhelda.

Üks projekt, mida seal näitan, on pealkirjastatud „Väljumise strateegia“ („Exit Strategy“), mille kallal töötasime koos kursusekaaslase Aleksanders Brežega. Ehitasime parve, et uurida põgenemist, improvisatsiooni ja ka olukorda, kui tuleb viivitamata midagi otsustada ja kohe tegutseda. Kavatseme oma sürreaalset kogemust jagada väljaandes, mida praegu koostame. Dokumenteerisime parve tegemise ja parvel viibimise. Kasutasime seda parve kui liikuvat ateljeed.

Kuidas on magistriõpe viimasel kahel aastal muutunud? 

Yendrys: Minu arvates on kõige suurem muutus ajas: kuidas õppekava puhul aeg töötas. Näiteks, kui palju jõuavad üliõpilased luua, kui palju selleks aega läheb ja kui palju nad ruumi vajavad. Samamoodi on selgemaks saanud institutsionaalne raamistik: kuidas selle sees toimida, mida kasutada, kuidas hinnata või tõlgendada. Samuti mõistan paremini, mis on üliõpilastele kasulik. Paula nimetas näiteks platvorme. Seda püüame rohkem teha: pakkuda kanaleid ja väljundeid, mida tudengid saavad kasutada. Soovin, et oleks vähem juhendatud tunde ja rohkem lahtisi raame, mida üliõpilased täidavad just sellega, mis neile huvi pakub. See võib olla kirjutatud tekst või raadios ja mujal esinemine. Meil on kavas tekitada EKA majas oma korruse koridoris galeriisein, Björn ja Otso tegid draamaprojektiga otsa lahti. Võib-olla saab sellest seinast midagi, millega tegeleda tahetakse. Samuti peame tõsisemalt mõtlema kirjastamisele. Peame üliõpilasi toetama ja leidma neile ka publiku.

Millised on teie suveplaanid?

Buškevica: Ma lähen paadimatkale. Mul ei saanud põgenemisprojekti triivimisest küllalt. Pärast seda lähen Islandile koos magistriõppe esimese aasta üliõpilasega, et teda abistada „LungA“ kunsti- ja muusikafestivalil graafilise disainiga.

Long: Mina lähen suveks Berliini ja töötan graafilise disaini stuudios Node, kust on ka teisi EKA graafilise disaini osakonna inimesi läbi käinud. See on hea võimalus meelde tuletada, mida tähendab graafilise disaini stuudios töötamine.

Kas te sooviksite midagi lisada?

Long: Mida magistriprogramm, mille läbimiseks üle maailma kokku tullakse, ikkagi tähendab? Kas sellel on mõju ka Tallinnale? Mul ei ole sellele küsimusele vastust, kuid see huvitab mind. Kas mõni lõpetanu jääb ka Eestisse?

Foto: Üliõpilaste raamatu „Going Somewhere“ esitlus Lugemiku raamatupoes 2022. aastal. Sean Yendrys

Avaldatud kultuurilehes Sirp 10. juunil 2022.

* * *